Vahepeal...

...on palju värvi ja lakki merre voolanud ning kõik šassii põhidetailid on värvitud-triibutatud.

Tšehhist saabusid uued kodarad, mis omaniku soovil on kroomkattega. Rattad on juba kokku laotud.

Mäletatavasti olid porilauad ja paak eriti õnnetus seisus. Ka need näevad nüüd hoopis teistmoodi välja:

Paagis olevad augud said kinni joodetud ning seejärel töötlesime kogu paagi sisu ameeriklaste Kreemi-nimelise mitmekomponendilise spetsiaalseguga - see neutraliseerib roostepesad, tihendab võimalikud augud ning katab paagi sisepinna klaasja massiga. Materjal on vibratsiooni- ja bensiinikindel. http://www.kreem.com/fueltankliner.html Paak kutsub igatahes näppima:

Esimesed detailid saab kokku monteerida ja tulemus hakkab jälle mootorratast meenutama:





Saabumine tervisevetele...

Meelis arvas, et piisab vast mootoriremondistki. Muidu oleks ju tegu laheda bobber-tüüpi masinaga:

Seekord veel mitte. Osandamine läks probleemivabalt. Meie sõber liivaprits tegi seejärel ära tubli töö ja paljastas plekiosadel kõik probleemsed kohad. Pidasime nõu ja otsustasime, et porilauad tuleb vahetada (see ei loe, et "augu kõrvalt on terve"), raamis esinevad praod kinni keevitada, esihargi katteplekid vahetada, bensiinipaak parandada... ja veel palju muud. Kui enne vaatasime, et midagi ilusat ei ole, siis alles nüüd märkisime kogu kompoti seisundiks "päris paha".

Ja siin hea näide omaaegsest lappimisest käepäraste vahenditega (tagaporilaua mahalõigatud serv). Neetidena on kasutatud harilikke polte, üldtulemus on lõbus ja värviline:

Väsinud...

2010. aasta suvel pakuti meile BMW R35 (mingite paberite põhjal aastast 1949) projekti. Tõotas tulla põnev väljakutse: 

Omanik arvas, et masin võiks saada uue värvkatte, rehvid, kroomivärskenduse ja vajadusel õlivahetused mootoris, käigukastis ja peaülekandes. Leppisime siiski kokku, et vaatame asja natuke põhjalikumalt üle. Ning plekitööde maht selgugu pärast liivapritsitöid. Oli aga kohe näha, et ilma lappimiseta ei pääse ükski detail... Strateegilistes kohtades (mis töötavad rasketes tingimustes) esitles end paberõhukeseks ussitanud metall:

Tagaporilaud pani meid avastamisrõõmust oigama, külaseppadel on minevikus kõvasti tööd olnud. Aga sellest pisut hiljem.

Selle mootorratta küljes ei olnud mitte midagi ilusat:

Originaalsusest ei saanud me samuti kõneleda, seda mõistis ka omanik. Tema nägemuse kohaselt pidi sellest BMW-st saama tolleaegset R35 meenutav sõiduk, millega teinekord vahelduseks R1150GS-le hea ringi popsutada, võibolla ka Vanatehnika Lustisõidust osa võtta. Kusagile konkursile aga asja ei ole ega saa kunagi olema. Ühesõnaga - vahendid on piiratud, ei mingit "musta numbrit". Mõistan siinkohal tulihingeliste vanatehnikute-restauraatorite-kollektsionääride meelepaha, kuid klient on kroonitud kuningaks. Ja originaalkonditsioonis R35-de väärtus kasvab ju jälle ühe ühiku võrra... Aga alustame.