Omanik arvas, et masin võiks saada uue värvkatte, rehvid, kroomivärskenduse ja vajadusel õlivahetused mootoris, käigukastis ja peaülekandes. Leppisime siiski kokku, et vaatame asja natuke põhjalikumalt üle. Ning plekitööde maht selgugu pärast liivapritsitöid. Oli aga kohe näha, et ilma lappimiseta ei pääse ükski detail... Strateegilistes kohtades (mis töötavad rasketes tingimustes) esitles end paberõhukeseks ussitanud metall:
Tagaporilaud pani meid avastamisrõõmust oigama, külaseppadel on minevikus kõvasti tööd olnud. Aga sellest pisut hiljem.
Selle mootorratta küljes ei olnud mitte midagi ilusat:
Originaalsusest ei saanud me samuti kõneleda, seda mõistis ka omanik. Tema nägemuse kohaselt pidi sellest BMW-st saama tolleaegset R35 meenutav sõiduk, millega teinekord vahelduseks R1150GS-le hea ringi popsutada, võibolla ka Vanatehnika Lustisõidust osa võtta. Kusagile konkursile aga asja ei ole ega saa kunagi olema. Ühesõnaga - vahendid on piiratud, ei mingit "musta numbrit". Mõistan siinkohal tulihingeliste vanatehnikute-restauraatorite-kollektsionääride meelepaha, kuid klient on kroonitud kuningaks. Ja originaalkonditsioonis R35-de väärtus kasvab ju jälle ühe ühiku võrra... Aga alustame.
Nice work!!!
ReplyDelete